Balti riikide küüditamiste ohvrid: lääneriigid, õppige ajaloost – Venemaa tuleb peatada
Balti riikide küüditamiste ohvrid: lääneriigid, õppige ajaloost – Venemaa tuleb peatada Nõukogude Liidu võimude korraldatud 1941. ja 1949. aasta massküüditamiste ohvrid kirjutasid alla ühisdeklaratsioonile, millega kutsuvad rahvusvahelist üldsust üles ettevaatlikkusele Venemaa Föderatsiooniga suhtlemisel
Eestist Siberisse küüditatuid ühendava Murtud Rukkilille Ühingu esimees, 1949. aastal lapsena Siberisse sundasustatud Enno Uibo sõnul on Balti riikide okupatsiooniohvrite koostöö Ukraina kriisi ajal oluliselt kasvanud. „Putini Ukraina avantüür on agressioon ning suveräänse riigi mistahes alade okupeerimiseks puudub igasugune õigustus,“ ütles Uibo, kelle sõnul meenutab Putini jutt julgeolekutagatistest ja vajadusest Venemaad kaitsta otseselt retoorikat, mille najal okupeeris Nõukogude Liit 1940. aastal ka Balti riigid. Uibo sõnul ongi ajalooline tõde see, mis tänasele Venemaa muret tekitab.
„Näeme, et agressiivse ning salakavala sise- ja välispoliitika abil on Venemaa kustutamas ajaloost peatükke, mille eest nad siiani vabandanud ei ole,“ ütles Uibo, kelle sõnul on kahetsusväärseks näiteks tänase Venemaa valitsuse suhtumisest nõukogude režiimi kuritegusid uuriva Memoriali vaigistamine. „Tegemist on osaga narratiivist, kus okupeeritud riikide ja okupatsiooniohvrite kannatused vaikitakse maha selle nimel, et luua nii enda riigis kui välismaal mulje Venemaast kui kannatanust, kelle tänased territoriaalsed nõudmised on õiglased ja tulenevad ajaloolisest taustast.
Läti endisi poliitvange ühendava Latvijas Politiski represēto apvienība (LPRA) esimees Ivars Kalkisi sõnul soovivad allakirjutanud tuletada lääneriikidele meelde, et praegused arengud meenutavad sündmusi, mille tunnistajaks oli inimkond eelmise sajandi kolmekümnendate lõpul. „Tänase Venemaa administratsiooni Ukraina kriisi raames esitatud nõudmised viitavad väga selgelt sellele, et nende esitaja soovib jõuga ähvardades kindlustada mõjusfääri, mida kollektiivkaitse kadudes siis endaga liita. On oluline meenutada, et eelmine kord tähendas diktatuuridele allavandumine ligi 150 000 Eesti, Läti ja Leedu süütu kodaniku Siberi vangilaagritesse saatmist,“ ütles Kalkis.
Leedu represseerituid ühendava organisatsiooni LEMTIS esimees Aleksandras Rubinovase sõnul on küüditamiste ohvrid senini hoidnud madalat profiili ning keskendunud peamiselt mälestuste kogumisele ja nende avaldamisele. „Täna oleme seisus, kus meie pärandi säilitamine ja kaitsmine on ohus – on näha, et mida kaugemale liigume me nõukogude võimude korda saadetud kuritegudest, seda enam soovib tänane Venemaa režiim seda kõike ümber kirjutada,“ ütles Rubinovas. „Oleme veendunud, et meie hääl on praeguses diskussioonis vajalik.“
Lisaks leppisid kolme Balti riigi esindajad kokku edasise koostöö osas, mille raames hoitakse teineteist iganädalasest kursis sise- ja välispoliitiliste arengutega, antakse ühiselt välja trükiseid, osaletakse haridusprogrammide koostamisel ning moodustatakse võimalusel riikidesse ka eesmärke täitvad keskused. COVID-19 leviku tõttu sai deklaratsioon digiallkirjad.
1941. aasta juunis saadeti sunniviisiliselt kolmest Balti riigist Siberisse asumisele ligikaudu 60 000 inimest, 1949. aasta märtsis saatsid nõukogude repressiivorganid kolmest Balti riigist Siberisse ligi 95 000 inimest. Sundasumine pidi algselt olema püsiv, kuid Stalini surma järel 1953. aastal hakati Siberi rasked tingimused üle elanuid etapihaaval kodumaale tagasi lubama. Enamjaolt oli eelduseks, et inimene ei tohi naasta oma endisesse elupiirkonda.
23.02.2022
„Näeme, et agressiivse ning salakavala sise- ja välispoliitika abil on Venemaa kustutamas ajaloost peatükke, mille eest nad siiani vabandanud ei ole,“ ütles Uibo, kelle sõnul on kahetsusväärseks näiteks tänase Venemaa valitsuse suhtumisest nõukogude režiimi kuritegusid uuriva Memoriali vaigistamine. „Tegemist on osaga narratiivist, kus okupeeritud riikide ja okupatsiooniohvrite kannatused vaikitakse maha selle nimel, et luua nii enda riigis kui välismaal mulje Venemaast kui kannatanust, kelle tänased territoriaalsed nõudmised on õiglased ja tulenevad ajaloolisest taustast.
Läti endisi poliitvange ühendava Latvijas Politiski represēto apvienība (LPRA) esimees Ivars Kalkisi sõnul soovivad allakirjutanud tuletada lääneriikidele meelde, et praegused arengud meenutavad sündmusi, mille tunnistajaks oli inimkond eelmise sajandi kolmekümnendate lõpul. „Tänase Venemaa administratsiooni Ukraina kriisi raames esitatud nõudmised viitavad väga selgelt sellele, et nende esitaja soovib jõuga ähvardades kindlustada mõjusfääri, mida kollektiivkaitse kadudes siis endaga liita. On oluline meenutada, et eelmine kord tähendas diktatuuridele allavandumine ligi 150 000 Eesti, Läti ja Leedu süütu kodaniku Siberi vangilaagritesse saatmist,“ ütles Kalkis.
Leedu represseerituid ühendava organisatsiooni LEMTIS esimees Aleksandras Rubinovase sõnul on küüditamiste ohvrid senini hoidnud madalat profiili ning keskendunud peamiselt mälestuste kogumisele ja nende avaldamisele. „Täna oleme seisus, kus meie pärandi säilitamine ja kaitsmine on ohus – on näha, et mida kaugemale liigume me nõukogude võimude korda saadetud kuritegudest, seda enam soovib tänane Venemaa režiim seda kõike ümber kirjutada,“ ütles Rubinovas. „Oleme veendunud, et meie hääl on praeguses diskussioonis vajalik.“
Lisaks leppisid kolme Balti riigi esindajad kokku edasise koostöö osas, mille raames hoitakse teineteist iganädalasest kursis sise- ja välispoliitiliste arengutega, antakse ühiselt välja trükiseid, osaletakse haridusprogrammide koostamisel ning moodustatakse võimalusel riikidesse ka eesmärke täitvad keskused. COVID-19 leviku tõttu sai deklaratsioon digiallkirjad.
1941. aasta juunis saadeti sunniviisiliselt kolmest Balti riigist Siberisse asumisele ligikaudu 60 000 inimest, 1949. aasta märtsis saatsid nõukogude repressiivorganid kolmest Balti riigist Siberisse ligi 95 000 inimest. Sundasumine pidi algselt olema püsiv, kuid Stalini surma järel 1953. aastal hakati Siberi rasked tingimused üle elanuid etapihaaval kodumaale tagasi lubama. Enamjaolt oli eelduseks, et inimene ei tohi naasta oma endisesse elupiirkonda.
23.02.2022