Tühje sõjahaudu võib Eestist veelgi leida

Kultuurimälestiste registri andmetel pidi Otepää vallas asuvas punaarmeelaste ühishauas olema 34 inimese säilmed, kuid sealt ei leitud ühtegi surnukeha. Eesti sõjamuuseumi direktor Hellar Lill rääkis, et tühjus ühishauas oli neilegi üllatus. Seda, et ühishauas kedagi pole, rääkisid ka kohalikud, ent nende jutus kaheldi.  

"Ka kohapealne pärimus, millesse me suhtusime mõnevõrra skeptiliselt, ütleski, et sinna kedagi maetud ei ole ja see osutus tõeks."

Põhjalike kaevetööde käigus nähti, et pinnasekiht on jäänud puutumata. Hellar Lille sõnul võib tulevikus tulla samasugune olukord.

"Edasiste kaevamiste valguses peab olema ka valmis samasugusteks üllatusteks, sest ega ka seni on tulnud ette, et sõjahaua lahtikaevamisel ametlik arv pole klappinud ja reeglina on neid olnud vähem," sõnas Lill.

Hukkunute asemel saepuru, kivid ja oksad

Ajaloolane Olev Liivik selgitas, et Nõukogude okupatsiooni ajal maeti sõdureid pigem juhuslikesse kohtadesse, mitte kalmistutele. Ühishaudades võib sõdureid maetud olla paarikümne kaupa.

"Aga eriti, mis puudutab 1944. aastat, kui rinne liikus kiiresti või olid Sinimäel väga rasked lahingud, siis loomulikult ei olnud võimalik surnuid kuhugi kaugemale kalmistutele viia. Mis puudutab Nõukogude sõjaväge, siis kõik see matmisrituaal oli seotud ikkagi propaganda ja kinnitamisega," märkis Liivik.

Samuti võis juhtuda, et ühishaudades oli hukkunute asemel hoopis saepuru, kivid ja oksad.

"Selliseid viiteid on olnud rohkem kui üks – nii Maarjamäe memoriaalis kui ka mitmes teises kohas. Seda kindlasti ei saa välistada."

Ajaloolase arvates tuleb teemaga edasi tegeleda, et paljastada, mida Nõukogude propaganda on aastakümneid levitanud.

"Enne võisime me oletada, et sellised asjad võivad kuskil olla. Kui see on Otepää näitel kinnitust leidnud, siis me peame olema valmis, et selliseid juhtumeid tuleb veel. Kuidas me saame kaitsta sõjahauda, kui seal ei ole seda? Kulutame mõttetult ressurssi sellel juhul, kui me kaitseme sõjahaudu, mida tegelikult ei eksisteeri."

Liiviku sõnul on surnute matmiskoht ikkagi kalmistu, mitte linnaväljakutel, kus käib tihe liiklus. Hukkunud tuleks ümber matta, mida peab ta Eesti riigi kohuseks.