Ajaloolaste hinnangul oli Eestis pärast teist maailmasõda umbes 14 000–15 000 metsavenda. Koos ennast lihtsalt metsas peitvate inimestega on metsavendade üldarvuks pakutud ka suuremaid numbreid – kuni 30 000. Nõukogude julgeolekumajor Oskar Borelli 1953. aasta juunis esitatud aruande järgi oli alates 1944. aastast kuni 1. juunini 1953 Nõukogude julgeolekuorganite poolt tapetud 1495 metsavendade salkade ja salaorganisatsiooni liiget, arreteeritud 9870 inimest (neist 5471 metsavendade salkade ja 1114 salaorganisatsiooni liiget, 1803 neile kaasaaitajat ning veel 1212 kodanikku), perioodi jooksul legaliseerus 5255 inimest.

Suurim metsavendade organisatsioon oli Relvastatud Võitluse Liit (RVL), mis tegutses aastatel 1946–1949. RVL-i juhid langesid 1949. aasta suvel. Viimane vabadusse jäänud RVL-i liige Johannes Lillenurm suri Läänemaal vabaduses olles illegaalina 1980. aastal.

Suuremad lahingud metsavendade ja julgeolekuüksuste vahel lõppesid Eestis 1953. aastal. Üksikuid lahinguid peeti veel 1957. aastani.

Viimased elusalt kätte saadud metsavennad arreteeriti 1967. aasta suvel Võrumaal, need olid Hugo ja Aksel Mõttus. Viimane langenud metsavend oli 1978. aastal kinnivõtmisel hukkunud August Sabbe.