Kollektiviseerimine oli Nõukogude Liidus korraldatud aktsioon, mille eesmärgiks oli eraomandi likvideerimine ja talupoegade koondamine ühismajanditesse-kooperatiividesse.
Pärast 6. augustil 1940 Eesti kuulutamist Nõukogude liiduvabariigiks järgnesid poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed ümberkorraldused, sealhulgas ka maareform, millega kaasnes massiterror (arreteerimised ja 10 000 inimese küüditamine 14. juunil 1941). Eestiaegne halduskord taastati Saksa okupatsiooni ajal. Septembris 1944, kui Punaarmee taas okupeeris Eesti mandriosa põgenes Eestist Läände 72 000 inimest. Uuesti algas massiterror (sõjajärgseil aastail arreteeriti 75 000 inimest). Taastati 1941. a kehtinud poliitiline ja majanduslik režiim: erasektor tööstuses kaotati 1945, kaubanduses 1947, 1944-1946 teostati uuesti maareform.
Talurahvale avaldati survet põllumajandussaaduste müüginormikohustuste, maksude ja töökohustustega. Kolhooside moodustamine alga 1947. aastal, pärast Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee Poliitbüroo 21. mai otsust "Kolhooside moodustamisest Leedu, Läti ja Eesti NSV-s", septembris 1947 tehti Saaremaal esimene kolhoos. 25. märtsil 1949 viidi läbi massiküüditamine, mille käigus küüditati ligi 21 000 inimest. Küüditamise hirm tagas kolhooside loomise edu: enne küüditamist (20.03.1949) oli kolhoosides 8% taludest, 20. aprillil 1949 64%. Majanduslikult oli kolhooside loomine laostav: riiklikud müügikohustused sümboolsete kokkuostuhindadega ning masina-traktorijaamadele (Eestis loodud alates 1941) makstav ülikõrged teenustasu neelasid praktiliselt kogu kolhooside tulu. Kolhoosnikud elasid ära ainult oma õue-aiamaa ja loomapidamise varal, kolhoositöö kaotas mõtte, kolhoosnikud minetasid töötahtmise.