Balti riikides ei kasutata relvastatud vastupanuvõitlejate kohta terminit partisanid selle sõna nõukogude aja poolt politiseeritud tähenduse tõttu. Eesti keeles metsavennad, läti keeles mežabrāļi ja leedu keeles miško broliai olid Eestis, Lätis ning Leedus Teise maailmasõja ajal ja hiljem pärast Nõukogude sissetungi tegutsenud üksused, mis jätkasid võitlust Nõukogude võimu vastu.

NSV Liit okupeeris ja annekteeris 1940. aastal Eesti, Läti ja Leedu. Represseerimisohu tõttu varjus metsadesse endisi riigitegelasi, sõjaväelasi ja teisi ühiskondlikult aktiivseid või silma paistnud inimesi. Eriti tõusis metsavendade arv pärast massiküüditamist 14. juunil 1941.

Saksa okupatsiooniperioodil moodustati metsavendadest Omakaitse.

Punaarmee taasvallutas Eesti, Läti ja Leedu aastatel 1944–1945. Järgnenud aastatel peitus rohkem kui 70 000 Balti riikide kodanikku Stalinlike repressioonide ja Nõukogude võimu eest metsadesse. Vastupanuüksuste suurus ja koosseis olid erinevad, alates üksinda tegutsevatest, ainult enesekaitseks relvastatud metsavendadest kuni suurte ja hästiorganiseeritud lahinguvalmis rühmadeni.

1940. aastate lõpus ja 1950. aastate alguses varustasid briti (MI6), ameerika, ja rootsi salaluureteenistused metsavendi varustusega, pakkusid neile side- ja logistilist teavet. Selline abi mängis balti vastupanuliikumise suunamisel võtmerolli, kuigi see vähenes oluliselt pärast MI6 operatsiooni "Džungel" tõsist kompromiteerimist, kui briti topeltspioonid (Kim Philby ja teised) edastasid info Nõukogude võimudele, võimaldades KGB-l tuvastada, infiltreerida ja kõrvaldada palju balti partisanide üksuseid ja lõigata neid ära igasugustest edasistest kokkupuudetest Lääne luurega.