Balti riikidest küüditati okupatsioonide käigus Siberisse ligi 150 000 inimest. Neist Eestist üle 30 000, Lätist üle 59 00 ja Leedust üle 49 000 inimese. Eesmärgiks oli neutraliseerida nõukogude võimu aktiivsed ja võimalikud vastased ning nende lähedased ja perekonnaliikmed ning läbi selle ka rahvuslik eliit, kes võiks osutada ning organiseerida vastupanu.

Küüditamisi korraldasid okupatsioonivõimud - NSV Liidu ja Eesti NSV Siseasjade Rahvakomissariaadi (NKVD) töötajad koos kohalike abilistega. Inimesi sunniti oma kodudest lahkuma ja toimetati loomavagunites minema. Nende vara konfiskeeriti. Küüditamisele ei eelnenud kohtupidamist. Küüditatute arvu puhul tuleb silmas pidada, et otseses tähenduses küüditatud olid enamasti naised, lapsed ja vanad mehed, kelle kohta individuaalset süüdimõistvat otsust mitte kunagi ei langetatud. Mehed, aga ka üksikud silmapaistvamatel ametikohtadel olnud naised, eraldati oma perekondadest juba Eestis kohe pärast kinnivõtmist ning saadeti vangilaagritesse, kus nad hiljem kas NKVD erinõupidamise, mõne tribunali või isegi kohaliku oblastikohtu otsusega kiirmenetluse järel süüdi mõisteti. Suur osa nn juuniküüditatutest suri juba 1941. või 1942. aastal enne otsuse langetamist, väga paljud mõisteti surma ja lasti maha, ülejäänud viidi enamasti kümneks aastaks vangilaagrisse. Tingimused vangilaagrites olid sõja ajal erakordselt ebainimlikud ning enamik vangilaagreisse saadetuid suri esimesel või teisel vangiaastal.

Sundasumise paigad olid enamasti raskesti ligipääsetavates kohtades karmi kliimaga piirkondades ja kaugel suurematest linnadest. Elamistingimused olid ebainimlikud, puudus korralik peavari ja arstiabi, suur puudus oli elementaarsetestki toiduainetest, rõivastest ja jalatsitest.

Vaid mõnedel üksikjuhtumitel on Siberist vabanetud üsna varsti pärast küüditamist. Sadadele tuhandetele kogu tollasest Nõukogude Liidust Siberisse küüditatud inimeste jaoks saabus lootus koju saamisele pärast Jossif Stalini surma 1953. aastal. Vabastamine hakkas kulgema etapiviisiliselt, kategooriate kaupa. 1953. aasta märtsis võttis NSV Liidu Ülemnõukogu Presiidium vastu seadluse amnestiast, mille alusel hakati vabastama poliitilistel põhjustel kuni viieks aastaks vangimõistetuid. 1941. juunis represseerituile see amnestia ei laienenud.

Esimesed mastaapsemad otsused eriasumiselt vabastamise kohta tehti 1954. aastal. Veel 1953. aastal oli NSV Liidu Siseministeerium seisukohal, et alla 16-aastased isikud tuleb igaveseks ajaks asumisele jätta ning üldtingimuste korras arvele võtta. Aasta pärast otsus laste kohta siiski leebus. 16. juulil 1954 andis NSV Liidu Siseministeerium välja käskkirja nr 00597, mis oli kooskõlas NSV Liidu Ülemnõukogu määrusega nr 1439-649ss 5. juulist 1954. Käskkirja järgi tuli kuu aja jooksul arvelt maha kanda kõigi eriasumisel viibijate lapsed, kes olid sündinud pärast 31. detsembrit 1937.

Murrang Siberist vabanemises saabus 1956. aastal, kuid ka siis ei vabastatud automaatselt. Esmalt pidi väljasaadetu või mõni tema sugulastest kirjutama vabastamispalvega avalduse. Viimased vabastamisotsused tehti isegi veel 1965. aastal.

Küüditatutele nende vara ei tagastatud. Vara tagastamine sai võimalikuks alles pärast okupatsiooni lõppu ja Balti riikide taasiseseisvumist.